neljapäev, 22. jaanuar 2009

Meie igapäevane leib


Oleme oma kultuuris üles kasvanud, uskudes, et nii nagu inimesed söövad on üldiselt nii, nagu on õige ja hea ka tervisele. St, et inimesed tegelikult ju ei mõtle sellele aga proovivad ikka üht või teist asja vaadata ja kasutavad paljudel juhtudel toiduaineid, mida peetakse tervislikuks. Et süüa lihtsalt ja mitte liiga palju pidavat justkui tervislik olema.
Alles üsna hiljaaegu hakkasin aru saama, et ka tervisliku toidu söömisel võib olla erinevaid tasandeid ning see, mida kultuuris peetakse üldiselt tervislikuks (see või teine toiduaine on hea, kasulik jne), on väga paljuski ikkagi reklaamitrikk ja meil pole tegelikult vähimatki aimu, mida ühe või teise toiduaine endale sisseajamine meie organismis võib korda saata või mismoodi meid tundma panna.
Me lihtsalt sööme, mida me sööme ja mida on harjutud ja harjutatud sööma juba tükk aega ning hetkekski ei küsi, miks me vananeme? miks me haigeks jääme? miks end väsinuna tunneme?
Ma olen siiani lihtsalt arvanud, et see on lihtsalt see, kuidas asjad nö On. Ja kui olen väsinud, siis järelikult pingutasin üle. (ja siis tuleb magada). Ja enamasti ongi tulnud ka oma unevõlga kustutada, kuid kui ühel hetkel on võlg täis magatud ja ikka on koguaeg nõrkus sees, tekib küsimus, millest see tuleb.
Olen proovinud ka enamiku aja oma elust enam-vähem tervislikult toituda, kuid arusaam sellest, mida tegelikult kindlasti ei tasuks süüa ja miks, on minuni jõudnud tegelikult alles tegelikult viimase poole aasta jooksul.

Niisiis...leib. Minu enda lemmik (eriti iseküpsetatuna) on olnud see, mis on mind tegelikult pikka aega oma võimuses hoidnud.

Must leib

Eestlase lemmik

Kuskile ei saa minna seda kaasa võtmata

Kuskil ei saa olla seda igatsemata

Miks?

Sest see elab meie veres.

Käärib meie veres

Ja vajab pidevalt toitu juurde.

Küsin endalt, miks on inimestel ühe või teise asja vastu isu? Ja mis on üldse Tegelik isu? Üks selgitus võib olla see, et inimese organismil on tõesti teatud toitaineid vaja. Kuid omast ammusest kogemusest tean liigagi hästi, kui kergesti hakkas mulle tunduma, et minu organism vajab nt jäätist. Pea ületöö tingimustes oli seda vaja ilmselt millegagi jahutada, nüüd vaatan imestusega, mida ma küll suutsin: nädalavahetusega ära süüa nt 5 liitrit. Aga sama lugu on tegelikult leivaga. Kui võtta üks viil, siis tundub, et võiks võtta ka teise ja kuidagi märkamatult tundub, et leib on asi, mida ju kõik söövad ja see on kasulik ning et seda tulekski ehk süüa igal hommikul.
Omast käest teavad paljud, mida võib organismiga teha ka nt kohvi. Liigagi kergelt haarab käsi pärast üht tassi ka teise järele, isegi, kui järgmine on alles järgmisel hommikul, tundub, et pärast ülehomset jätan maha ja siis mängin selle mõttega veel pool aastat, aasta, kaks jne. Kuni seedimissüsteem on täiesti segamini ja vereliblede keskmine osa muutub mustaks. Hea algus korralikule vähile.
St, et ühel hetkel ei ole ükskõik mis toiduaine isu, mida keha nö küsib, enam loomulik.
Tekib küsimus, aga kust tuli see "isu"? Ja kas see on tegelikult ka see, mida minu organism vajab? Või olen sõltuvuses juba sellest energia ringist. See, mida on, küsib seda sama juurde. Ja kui mitte seda energiate mängu oma kehas teadvustada, võibki juhtuda, et meie teadvust juhivad nt pärm meie organismis ja lõpuks juhivad nad meie organismi ka hukkumiseni.

Dr Young, kes on oma pikaajalistele vere- ja organismiuuringutele toetudes välja töötanud ph-dieedi väidab seda, et meie organismil on vajadus teatud ainete järgi seetõttu, et need ained eksisteerivad juba meie organismis ja vajavad seetõttu endale toitu juurde. Organismis vohav, kääriv ja energiat kulutav pärm (miljonid erinevad pärmibakterid) vajab pidevalt juurde suhkrut. Juba olemasolev pärm annab endast märku ja sooviga süüa erinevaid saialisi, leiba, käärimistegevust soodustavaid tooteid (nt piimatooted) jne. Kas Young räägib tõde ka minu jaoks, seda ma veel katsetan aga minu viimase paari nädala tulemus enamasti vaid toortoiduga on näidanud, et see, mida me sööme, võib väga palju muuta seda, kuidas me ennast tunneme.
Otsesed tulemused on sellised:
Olen rahul sellega, et mul on rohkem energiat, kui söön midagi aluselist (salateid, avokaadot, palju õli jne).
Nt riis ja kaerahelbed, mida olen ka selle paari nädala jooksul toorena (leotatuna ja ilma piimata) proovinud, on tavamõistes küll tervislikud asjad aga tegelikult on tegemist happeliste toiduainetega: tunneteades nüüd juba suhteliselt hästi erinevate toiduainete mõju, võib öelda, et neid süües muutub võrreldes salatitega pea paksuks, hing jääb kuidagi natuke kinni ja tekib tunne, nagu oleks pärast sööki kuidagi väsinud. Leib on küll hea, aga temaga tekib tunne, nagu ta justkui "vallutaks" kuskil 12 tunniks organismi, et kõik on seda kuidagi "täis".
Leivaga tekib ka tunne, nagu ei tahaks eriti midagi teha, pole vaja, et ongi vaja puhata jne.
Ja vallutab ta tõesti: õitsema lööb kogu tema olemus: käärimine.
Ja see ongi see, mis tekitab tunde väsimusest, soovi puhata, sest käärimine iseenesest võtab tegelikult organismilt ära väga palju energiat.
Aga puhata ei saa ju koguaeg. Jääbki elu ainult puhkamiseks ja tegelikult ka pidevaks väsimuseks. Jah, puhata on vaja aga leivaga see tunne võimendub, nagu oleks vaja kohutavalt puhata. Sama raske tunne tekib viimasel ajal natuke ka süües erinevaid puuvilju (ka happelised), nt banaan (mida pidasin endale väga tervislikuks ja kasulikuks ning sõin seda enne jõulu majoneesisalati asemel, arvates, et teen endale tõelise teene), tekitab minus nüüd tunnet, nagu oleksin söönud midagi tõeliselt rasket ja väsitavat.
Süües samas avokaadot, värskeid salateid, palju õli ja sidrunimahla, tunnen, et mul on kolme täispika tööpäeva asemel jõudu teha neli või rohkem ning selle kõrvalt veel tegeleda harrastustega, millega ma aastaid pole jõudnud lihtsalt füüsiliselt või vaimselt tegeleda.
Et kuidagi tunne on. Tunne, mida olen tegelikult aastaid otsinud ega saanud aru, miks ma koguaeg nii väsinud olen.
Ega ta muidugi nii must-valge ei ole aga süües salatit on tagasi tulnud minu maitsemeel: ma poleks arvanud, et porgand on tegelikult nii magus.

Nii, et mu kallid: meie igapäevane leib (ka mitte täistera, kuna terade peale tekivad paari kuuga mükotoksiinid e. seened) ei ole just kõige lihtsam tee hea terviseni.

Tunnistan üles, et olen ka ise nende paari nädala jooksul, mil olen tegelenud toortoitumisega, ka söönud leiba, mis on mulle väga maitsenud. Haanjamaa Helgi leib on lihtsalt kirjeldamatu.
Aga kumb on mulle olulisem? Tervis või maitse? Aeg-ajalt võib endale lubada mõnda shokolaadi ja läbi sõrmede vaatamist oma tervise arvelt aga kui taoline asi muutub pigem reegliks, siis millal ma võtan aja selleks, et organismi tõeliselt pärmist puhastada ja hoida? Et energiat oleks rohkem...Selles on küsimus.

Tänane retsept:
* 1 poolküpse avokaado (mitte liiga toores, kuna see on kibe ja mitte ka liiga küps, kuna see on juba poolvedel)
* 1 sellerivars
* 3 ringi õli oliiviõlipudelist
* 1/4 sidruni mahl
* tüümiani
* meresoola

Imemaitsev õhtusöök

1 kommentaar:

  1. mind kõige enam inspireerinud toortoidu megapliks Tonya Kay avaldas oma Vegan Radiole antud intervjuus et ta vahetevahe lubab endale röstleiba. Sest kui on isu siis on parem mitte oma mõtteid piinata ja olla "tugev" vaid süüa see paar viilu ja olla endaga rahul. Mõistan täielikult tema seisukohta.
    Mis aga puutub shokolaadi, siis usas hakkab maad vallutama selline asi nagu raw cacao tänu toortoidu ja toorkakao gurule David Wolfe'ile. Tema sõnul on toorkakao ja sellest tehtud shokolaad üks toitaine-rikkamaid imetoite. Soovitan uurida. tal on väga huvitavaid hüpoteese sellel teemal.

    VastaKustuta